| Kas pooldad monorehvi nõuet Eesti autoralli meistrisarjas? |
|
|
|
|
|
|
| |
| Avaleht > Arno Sillat: Kolm kriisi ja bürokraatia sundisid MOMU sulgema |
 |
Arno Sillat: Kolm kriisi ja bürokraatia sundisid MOMU sulgema
Hiljaaegu tegevuse lõpetanud MOMU Mootorispordi Muuseumi sulgemine lõi laineid mitte ainult mootorispordiga seotud ringkondades, vaid ka laiemalt. Alljärgnevas intervjuus meenutasime MOMU asutaja ja tegevjuhi Arno Sillatiga muuseumi käekäiku algaastatest kuni selle sulgemiseni viinud otsuseni.
Sa oled kunagi rääkinud, et mootorispordi ajaloo kogumisele suunas sind isa?
Kogumine sai alguse nii, et 1985. aastal tähistas Tallinna Autoremondi Katsetehas maailmas teiseks enim vormelautosid tootnud tehaseks saamist ja samal aastal valmis ka tuhandes Estonia vormel. Peadirektori idee oli välja anda sel puhul raamat ja tellis selle TPI-s kateedri juhatajana töötanud isalt, kes andis ülesande tudengitele hakata materjali koguma ja veterane intervjueerima. Sellest läks lahti kuuldus, et ülikooli autokateedrisse tuleb Estoniate muuseum ja selle peale hakati kateedrisse asju tooma. Isa otsustas, et kui juba tuuakse, eks siis võtame vastu. Olin just armeeteenistusest saabunud ja kateedrisse tööle asunud ning isa tegigi mulle ülesandeks nende asjadega tegeleda – vastu võtta, kirja panna jne.
Aga mingil hetkel hakkasid sa ise nö teadlikult võidusõidu ajalooga seotud asju koguma ja tekkis ka idee ükskord mootorispordi muuseum avada?
See toimus 1991. aastal, kui isa suri. Siis tuligi mõte, et teha seda isa mälestuseks. Panin endale kirja, miks seda teha ja mis seal peaks olema. Tänapäeval öeldakse selle kohta arengukava. Idee oligi Eesti mootorispordi tööstusega seotud tehnika kogumine ja säilitamine. Eesti spordimuuseumisse poleks ju Estonia vormelid ja Vihuri tsiklid mahtunud. Ja siis 1990. aastate algul hakkasingi masinaid kokku otsima, neid ju tol ajal veel oli, sest visati ju klubidest neid vanametalli hulka. Vormelitele lisaks ka tsiklid, ja kui esialgu oli sihiks vaid Eestis valmistatud võidusõidutehnika, siis hiljem juba lisandusid masinad, millega eestlased sõitsid. Tekkis ka mingisugune soovide nimekiri ja ajapikku sai kõik, mis seal kirjas, ka hangitud.
Kuna 1990-ndatel muuseumil veel ruume polnud, siis kus sa neid hoidsid?
Osa tehnikat sain hoida Ministrite Nõukogu autobaasi garaažis, kus ma ise sel ajal töötasin. Väiksemaid asju hoidsin ka kodus. Aga kui enam ära ei mahtunud, siis hakkasin garaaže rentima jne. Ühel hetkel pakkus Kalevi automotoklubi ruume, sest neil oli jäänud sõitjaid vähemaks ja ruumi oli üle. Kalev pakkus, et aidaku ma kütet maksta ja selle eest sain oma asju seal hoida. Vähehaaval sai täis üks garaaž ja siis teine, aga õnneks seal ruumi jagus.
Ühel hetkel hakkasid siiski tõsisemalt ringi vaatama, et leida muuseumile päris oma maja, kus korraliku ekspositsioonina kõike esitleda?
Esmalt oli mõte teha see Kalevisse ja me isegi mingid ruumid selleks korrastasime, mitte küll otseselt näituse ruumideks. Aga siis, kui hakati kõikvõimalikke spordiobjekte erinevatele asutustele jagama ja Kalevi motoklubi läks ametiühingutele, siis lõpuks nendega siiski kokkuleppele me ei saanud. Oli veel variant ka Dvigateli klubi Lasnamäel. See oleks olnud hea koht, aga jäin liialt kauaks mõtlema ning nii jäin sellest ilma. Ellamaa elektrijaama variant kerkis lõpuks esile täiesti juhuslikult. Oli 2005. aasta ja olin ühel kunstioksjonil ning vestluse käigus erinevate inimestega mainisin ka, et teeme sellist muuseumi, aga otsime alles sobivat maja. Keegi siis ütleski, et mul on teile hästi äge hoone pakkuda. Läksime siis Turbasse seda 2005. aasta veebruaris vaatama ja esmane mulje asulast oli tol ajal veel väga trööstitu. Ja siis äkki kerkib silme ette selline loss!
Esialgu siiski ehmatas elektrijaama olukord sind ära ja loobusid sellest?
Illusioon purunes majja sisse astudes – see meenutas Viiralti "Põrgut"! See oli ju katlamaja – suur katel, õliloigud põrandal, ja teises ruumis mehhaanikatsehh treipinkide ja muu sellise kraamiga. Ühesõnaga, ehmatas ära. Tagatipuks öeldi, et maja on ka muinsuskaitse all. Ja siis ma mõistsin, et siia ma ei tule. Ootasin hommikuni ja helistasin, et seda maja me siiski ei soovi. Liiga suur, liiga kaugel, liiga kehvas seisus, ja veel muinsuskaitse all kah. Ei leidnud ühtegi plussi. Nii jäigi ja ega me midagi muud ka ei leidnud. Aga kaks aastat hiljem sattusin tolle soojusfirma juhiga uuesti kokku ja vestluse käigus otsustasin siiski uuesti vaatama minna, kutsudes endaga kaasa ka muinsuskaitse töötaja. Siis selgus, et kaitse all on maja maht ja fassaad. See oligi päästik, sest maja sees võisime teha, mida tahame ja ainus piirang on oma fantaasia. Tehing saigi tehtud 2007. aasta suvel ja siis hakkasime kohe ehitama.
Järgnes "masu" ja rahavood katkesid ning sellega ka ehitus?
Üritasime leida raha ka Euroopa Liidust ja EAS-ist, aga erinevatel põhjustel siiski ei saanud. 2014. aastaks oli majandus taastunud ja raha hakkas taas liikuma, aga mul muidugi mingeid reserve polnud. Kuna toetusi ei saanud, siis võtsime pangalaenu ja tegime edasi. Peagi sain aru, et seda laenu muuseumi käibest pole mul võimalik kunagi tagasi maksta. Otsustasin mõned mulle kuulunud ettevõtted realiseerida, et ära maksta pangalaen ja ehitus lõpetada.
Ja muuseumi avasid lõpuks 2017. aastal.
Jah, 2017. aasta 27. juulil kui toimusid mingid muinsuskaitse üritused. Kuigi veel päris valmis kõik polnud – käsipuud värvimata jms. Olime siis neljal päeval nädalas avatud ja ülejäänud päevadel lõpetasime veel väiksemaid töid. Ametliku avamise tegime alles koos FIA president Jean Todti visiidiga. Ta oli oma esimesel visiidil Eestisse 2011. aastal lubanud, et kui saadate kutse, siis ta tuleb avama. Kuupäeva panime 2018. aastal toimunud ametlikuks avamiseks paika vastavalt Jean Todti võimalusele Eestisse tulla. Tol ajal oli Eesti Autospordi Liidu president Ari Vatanen, kes oli Todti pikaaegne tuttav, ja kindlasti oli ka temast kasu, et Todt meie muuseumi avama saabus.
Kuidas nüüd tagasi vaadates ise hindad, kuidas muuseum käima läks?
Tegelikult läks väga hästi käima, sest seda oli kaua oodatud. Me ju tegime sinuga hulga pressiteateid, saatsime meediale erinevaid lugusid autospordi ajaloost ja olime tegevad ka sotsiaalmeedias. Külastatavus oli hea ning 2018. ja 2019. aastal oli ilusti plussis. Me ei teinud sel ajal suuremaid investeeringuid, rahavoog oli positiivne ja ega meil polnud ka palgatöötajaid, sest abiks olid mu enda lapsed. Lisaks viisime läbi erinevaid üritusi, alates ettevõtete juhatuste koosolekutest kuni mingite "pralledeni".
Esimeseks suuremaks tagasilöögiks oli Covid.
Covid pani tõsise põntsu, sest ootasime 2020. aasta külastatavuseks umbes 30 000 inimest. Aasta algus oligi tihe, et pidime osadest üritustest loobuma. Aga märtsis pidime sulgema. Olime vist kinni aasta lõpuni ja olime sunnitud oma poolesajast üritusest loobuma. Miinus oli tõesti suur. Kuna sel perioodil lõppes selline koosolekute pidamine, siis see ei taastunudki ega pole taastunud tänaseni. Samal ajal tuli abikaasal Tiiul mõte luua muuseumi hoovi aed, Pirita ringraja kujuline, ja see tõi vähehaaval kohale teistsuguse seltskonna. Lõpuks hakkasid käima ka lätlased ja leedukad ning mingisugune raha siiski liikus. Aga kindlasti ei taastunud kunagi Covidi eelne aeg.
2022. aastal algas sõda Ukrainas.
Sõda viis turistid Venemaalt. Meil käidi ju enne seda näiteks Peterburist, ja oli päevi, mil päevas saabus neli bussitäit inimesi. Sõda oli teine pauk ja selle järgnes aasta lõpus elektrihinna tõus, mis oli see kolmas laks. Üritusi oli pärast Covidit niigi vähem, hoidsime madalamat temperatuuri ja ega me ei jälginud elektri kulutust. Ja siis tuli järsku umbes kümnetuhandene arve! See ehmatas tõsiselt.
Millal su peas hakkas küpsema sulgemise mõte?
Esimest korda paar aastat tagasi, kui mu tervis hakkas halvenema ja sattusin EMO-sse. Ei jaksanud kohati isegi voodist tõusta. Arstid uurisid pikalt ja lõpuks diagnoositi südamepuudulikkus. Sain ravi peale ja nüüd tunnen ennast paremini. Aga sel ajal hakkasin mõtlema, et kui mind ühel hetkel enam pole, siis mida mu pere selle muuseumiga peale hakkab. See oli esimene kord. Viimase tõuke andis külastatabuse vähenemine 2025. aasta algul. Selgus, et vähenenud külastatavus on tublisti vähenenud ja kahanenud suveniiride müük. Ega polegi midagi imestada, sest kõikvõimalikud maksutõusud kahandasid inimeste ostuvõimet ja võimalikke kulutusi vaba aja veetmiseks.
Kolm kriisi, ja siis veel ka bürokraatia ning muinsuskaitsega seotud probleemid?
Kolm kriisi elasime kuidagi üle, aga siis jäime tänavu ilma ühest Euroopa Liidu toetusest, sest sealt tuli küsimus, miks muuseum asub katlamajas, millena Ellamaa elektrijaam seni registris on. Kasutusloa saamiseks on erinevaid takistusi, sest kohati on päästeameti ja muinsuskaitse nõudmised vastuolus. Ka vald laiutas käsi, aga ega nad ka ei üritanud. Tegelikult elasime kõik need aastad teadmisega, et ühel hetkel võib tulla päästeamet ja keerata ukse lukku. Siis otsustasimegi, et kui sulgeda, siis juba oma tingimustel.
Mis siis nüüd edasi? Kas müüdki kõik maha või siiski jätkad mingil moel?
Täna ma veel ei oska täpselt öelda. Üks mõte on, et liikuda kvantiteedilt kvaliteedile ehk siis jätta alles ainult unikaalsemad asjad. Osa deponeeritud asju annan tagasi, osa läheb müüki. Talve jooksul mõtleme põhjalikult läbi, kuidas jätkata. Kindlasti me ei jätka muuseumina, aga on võimalus, et väiksemas mahus unikaalsemaid asju on võimalik meie erakogus käia vaatamas ka tulevikus. Erakoguna ma võin näidata neid asju kellele tahan ja millal tahan.
Vaata lisaks:
www.autosport.ee
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
